Mida me iga päev iseendale sisse söödame?

Mida me iga päev iseendale sisse söödame?

Mõtete, hormoonide ja keha omavaheline nähtamatu vestlus

Kujuta ette, et ärkad hommikul ja enne, kui oled jõudnud voodist tõusta, on su peas juba terve hulk mõtteid. Kas ma jõuan täna kõigega valmis? Miks ma eile nii ütlesin? Mida teised minust arvavad? Äkki ma ei ole piisavalt hea?

Sa ei ole veel midagi teinud, aga tunned juba kerget pinget. Õlad tõmbuvad kokku, hingamine muutub pinnapealsemaks ja kusagil kõhus on tuttav rahutus.

Väliselt pole justkui midagi juhtunud. Ometi on sinu keha juba reageerinud.

Me kipume mõtlema, et meie mõtted elavad peas ja tunded südames. Keha oleks justkui midagi eraldiseisvat, mis lihtsalt kannab meid läbi päeva. Tegelikult toimub meie sees pidev vestlus. Aju, närvisüsteem ja hormoonid suhtlevad omavahel lakkamatult ning meie kehalised ja emotsionaalsed kogemused on palju tihedamalt seotud, kui me igapäevaselt märkame.

Selles vestluses on oma roll ka ühel tillukesel, hernetera suurusel näärmel, mis asub meie aju põhjas. Selle nimi on ajuripats.

Väike nääre, suur mõju

Ajuripats on üks neist kehaosadest, mille olemasolule me ilmselt kuigi sageli ei mõtle. Ometi osaleb see väike nääre paljude meie organismi jaoks oluliste protsesside reguleerimises.

Ajuripats aitab juhtida hormoonide kaudu muu hulgas kasvu, ainevahetust, paljunemist ja keha reageerimist stressile. Ta ei tegutse üksi, vaid teeb tihedat koostööd hüpotalamusega – aju piirkonnaga, mis aitab ühendada närvisüsteemi ja hormonaalse regulatsiooni.

Kui kogeme midagi ähvardavat või pingelist, hakkab keha selleks valmistuma. Üks osa sellest protsessist toimub hüpotalamuse, ajuripatsi ja neerupealiste koostöös. Selle tulemusena suureneb muu hulgas stressihormooni kortisooli tootmine, mis aitab organismil keerulises olukorras toime tulla.

See on täiesti loomulik ja vajalik. Meie keha on loodud reageerima olukordadele, mis nõuavad tähelepanu, energiat ja tegutsemist.

Aga mis juhtub siis, kui pingeline olukord ei lõpegi? Kui välise ohu asemel saadavad meie sisemised häirekellad pidevalt sõnumeid sellest, et me pole piisavalt head, et midagi võib valesti minna või et peame kogu aeg rohkem pingutama?

Millist retsepti me endale iga päev valmistame?

Kui meie igapäevased mõtted oleksid koostisosad, millise roa me neist kokku segaksime?

Võib-olla lisame hommikul näpuotsatäie kahtlust. Seejärel paar lusikatäit teistega võrdlemist. Päeva jooksul puistame juurde hirmu eksimise ees ja õhtul maitsestame kõike enesekriitikaga.

Kõlab tuttavalt?

Mõnikord oleme iseenda kõige karmimad kriitikud. Me märkame kergemini seda, mis jäi tegemata, kui seda, millega hästi hakkama saime. Võrdleme oma elu teiste omaga, kahtleme oma otsustes ja seame endale ootusi, mille täitmine tundub peaaegu võimatu.

Sageli ei pane me neid mõtteid enam tähelegi. Need on muutunud nii harjumuspäraseks, et tunduvad osana meist endist.

Kuid meie keha ei pruugi teha vahet sellel, kas pinge tuleneb keerulisest olukorrast meie ümber või sellest, kuidas me olukorda enda jaoks tõlgendame. Mõlemal juhul võib käivituda stressireaktsioon.

See ei tähenda, et iga negatiivne mõte põhjustaks hormonaalse tasakaalutuse. Samuti ei ole kõik kehalised vaevused seotud meie mõtetega. Küll aga teame, et pikaajaline stress võib mõjutada und, energiataset, keskendumisvõimet ja üldist enesetunnet.

Nii võib tekkida omamoodi ring: tunneme end väsinuna, muutume enda suhtes kriitilisemaks, muretseme rohkem ning see omakorda võib raskendada puhkamist ja taastumist.

Vahel ei märkagi me enam, millal see ring alguse sai.

Keha räägib ka siis, kui meie ei kuula

Kas oled kunagi märganud, et mõne inimesega kohtudes tunned end vabalt ja rahulikult, teise seltskonnas aga muutuvad õlad pingeliseks või tekib kõhtu ebamugav tunne?

Või et enne olulist vestlust hakkab süda kiiremini lööma, kuigi mõistusega tead, et otsest ohtu ei ole?

Meie keha reageerib pidevalt sellele, mida kogeme. Mõnikord märkame neid reaktsioone kohe, teinekord alles siis, kui pinge on kestnud juba pikemat aega.

Kehalised aistingud ei anna meile alati üheseid vastuseid. Pinges õlad ei tähenda tingimata allasurutud viha ja kõhuvalu ei pruugi olla seotud ärevusega. Kuid need võivad olla märguanded, mis kutsuvad meid hetkeks peatuma ja oma enesetunnet tähele panema.

Holistiline lähenemine kutsub vaatama inimest tervikuna. Mitte ainult tema mõtteid, tundeid või füüsilist keha eraldi, vaid seda, kuidas need omavahel seotud on.

Kui tunneme end pikemat aega kurnatuna, ei pruugi küsimus olla üksnes selles, kuidas rohkem puhata. Võib-olla tasub uurida ka seda, millised ootused meid saadavad, kui palju me endale lubame ja kuidas me oma vajadustesse suhtume.

Mõnikord on keha esimene, mis annab märku, et midagi vajab tähelepanu.

Kas me saame oma sisemist retsepti muuta?

Me ei saa alati valida, millised mõtted või tunded meis tekivad. Mõnikord ilmub hirm täiesti ootamatult. Mõnikord tabame end taas teistega võrdlemast, kuigi oleme otsustanud seda mitte teha.

Ja vahel on enesekriitiline hääl nii tuttav, et me ei oskagi ette kujutada, kuidas oleks ilma selleta.

Aga võib-olla ei peagi me kõiki oma mõtteid muutma või ebamugavatest tunnetest vabanema.

Võib-olla saame alustada hoopis märkamisest.

Näiteks järgmine kord, kui tabad end mõttelt „Ma ei saa sellega hakkama“, võid hetkeks peatuda. Mitte selleks, et end kohe ümber veenda, vaid et uurida, mis sinuga sel hetkel toimub.

Mida ma praegu tunnen?
Kas mu kehas on kusagil pinge?
Mida ma selles olukorras vajan?
Kas ma räägiksin samamoodi ka inimesega, kellest väga hoolin?

Selline tähelepanu ei muuda tingimata kohe meie enesetunnet. Kuid see võib luua väikese vahemaa automaatse mõtte ja sellele järgneva reaktsiooni vahele.

Ja just selles väikeses ruumis võib tekkida võimalus reageerida teisiti.

Holistiline teraapia pakub võimalust neid seoseid rahulikult ja sulle sobivas tempos uurida. Teraapias saame koos otsida viise, mis aitavad sul paremini märgata oma mõtteid, tundeid ja kehalisi aistinguid ning mõista, kuidas need sinu igapäevaelus omavahel põimuvad.

Teraapia ei tähenda, et peaksime oma mõtted alati positiivseks muutma või ebamugavatest tunnetest vabanema. Pigem on see võimalus õppida iseennast paremini tundma, mõista oma vajadusi ja kujundada endaga toetavamat suhet.

Sest mõnikord ei vaja me mitte uut viisi, kuidas ennast muuta, vaid võimalust ennast päriselt kuulata.