Miks ma tunnen end seest tühjana?

Miks ma tunnen end seest tühjana?

Oled sa kunagi tabanud end mõttelt, et kuigi väliselt on kõik hästi – karjäär toimib, kohustused saavad kantud ja argipäev jookseb –, jääb sinu sisse ikkagi seletamatu tühjus?

See on selline üldine, tabamatu ebamugavustunne, mis võib tulla ja minna, kuid jääb taustamürana elurõõmu varjutama. Mõni inimene kogeb seda tühjust füüsilise tühimikuna kõhus või rinnus, teine emotsionaalse tuimusena. Tekib tunne, nagu oleks puudu midagi, mis kõigil teistel on olemas, või vaatad kõike toimuvat justkui kõrvalt. Midagi on valesti, aga seda on raske sõnadesse panna.

See paneb tundma end teistest ja iseendast eraldatuna – sa toimid igapäevaselt, kuid ei naudi elu nii täiel rinnal, nagu võiksid. Miks see nii on ja kust see tegelikult alguse saab?

Kui lapsepõlves jäid tunded märkamata

Psühholoog Jonice Webb käsitleb oma raamatus „Üksindusse jäetud“ nähtust nimega lapsepõlve emotsionaalne hüljatus. Selle tekkimiseks ei pea lapsepõlves olema toimunud suurt traumat ega vägivalda.

Paljud selle tundega kimpus olevad inimesed mäletavad oma lapsepõlve valdavalt õnnelikuna ja vanemaid heasoovlikena. Kuid mõnikord jäid lapse sügavamad emotsionaalsed vajadused lihtsalt märkamata. Kui laps kuulis korduvalt julgustusi nagu „Ära nuta“, „Pole ju midagi viga“ või „Sa oled tubli, saad ise hakkama“, võis ta õppida oma tundeid alla suruma ja vaikimisi eeldama, et tema sisemaailm pole oluline.

Täiskasvanuna kandub see muster edasi: me hakkame iseennast hülgama samamoodi, nagu meid kunagi märkamatult eirati. Me oskame hoolitseda teiste eest, kuid küsimusele „Mida mina praegu tunnen?“ on vastust peaaegu võimatu leida.

Oluline meeles pidada: sisemisel tühjusetundel võib olla mitmeid põhjuseid, sealhulgas pikaajaline stress, kurnatus või depressioon. See ei tähenda automaatselt, et põhjus peitub vaid lapsepõlves, kuid oma emotsionaalse ajaloo mõistmine annab sageli võtme enesehaakimise taastamiseks.

Kuidas tühjusetunne välja näeb?

Tühjuse- või tuimusetunne võib vahel olla ebamugavamgi kui valu, sest tuimuses kaotab elu oma maitse.

• Füüsiline tühjus: vahel tunned, nagu sa oleksid füüsiliselt seest tühi.
• Emotsionaalne tuimus: oled emotsionaalselt tuim.
• Elu mõtte kahtluse alla seadmine: sead kahtluse alla elu mõtte või eesmärgi.
• Põnevuse otsimine: oled põnevuseotsija – vajad tugevaid elamusi, et midagi tunda.
• Eraldatuse tunne: tunned end müstilisel moel teistest inimestest erinevana.
• Kõrvaltvaataja roll: tunned end sageli kõrvaltvaatajana.

Kui mõni neist punktidest kõnetas, ei ole eesmärk endas viga otsida ega vanemaid süüdistada. Enamik vanemaid tegi oma parima nende oskustega, mis neil oli. Tähelepanekute eesmärk on ennast mõista – see on esimene samm tervenemise poole.

Alusta iseenda kuulamisest – ilma surveta

Sa ei pea kõiki vastuseid korraga leidma ega oma tunnet kohe „parandama“ hakkama. Tervenemine ei ole järjekordne ülesanne, kus peab olema tubli.

1. Võta iga päev üks väike paus. Küsi endalt: „Mida ma praegu tunnen?“ Kui sul on inimene, kellega seda jagada, veel parem. Selles on midagi peaaegu maagilist, kui öeldakse: „Ma olen kurb“, „Ma olen pettunud“. Kui sa oskad oma tunnet nimetada ja ütled selle enda või teiste jaoks välja, siis haarad ohjad enda kätte.
2. Luba oma tunnetel lihtsalt olla. Võib-olla oled väsinud, kurb või hoopis pettunud. Ära rutta endale ütlema, et sa peaksid olema tugev või tubli. Mõnikord piisab vaid sellest, et tunnistad endale ausalt oma praegust seisundit.
3. Märka oma vajadusi. Küsi: „Mida ma vajan?“ Kui õpid oma vajadusi märkama, muutub lihtsamaks ka tõelise kontakti loomine iseenda ja oma lähedastega.
4. Harjuta kohalolekut ja fookust. Emotsionaalselt hüljatud inimestel võib olla keeruline enda sisse vaadata ja oma tundeid kaardistada. Fookuse, kohaloleku ning keha ja meele kontakti harjutamiseks on paljudele inimestele suurt kasu olnud jooga-, meditatsiooni- või hingamiskursustest, mis aitavad õppida oma kehas ja hetkes viibima.

Kust leida tuge ja kuidas edasi liikuda?

Aastate jooksul kujunenud emotsionaalseid harjumusi ja tuimust ei pea seljatama üksi.

• Lugemissoovitus: kui soovid sellest teemast sügavamalt aru saada, on suurepäraseks teejuhiks Jonice Webbi raamat „Üksindusse jäetud“ (Jonice Webb, Christine Musello, „Running on Empty: Overcome Your Childhood Emotional Neglect“). See aitab mõista emotsionaalse hüljatuse tagamaid ning pakub sooje ja sõbralikke nõuandeid, kuidas oma emotsionaalset maailma taaskäivitada.
• Teraapia kui turvaline ruum: kui tühjusetunne püsib, tundub liiga raske või takistab igapäevaelu nautimist, on psühholoogi või terapeudi poole pöördumine väga hooliv samm iseenda suhtes. Teraapia pakub turvalise ja mõistva keskkonna, kus neid tundeid ilma hukkamõistuta harutada ja samm-sammult taas iseendaga kontakt leida.

Sa ei pea kogu aeg tubli olema ega kõigega üksi toime tulema. Ka sina väärid tähelepanu, hoolimist ja mõistmist – eelkõige iseendalt.