Holistiline teraapia
Kas ma olen piisav?
Võib-olla oled sinagi endalt seda küsinud. Võib-olla mitte päris nende sõnadega, aga tunne on tuttav.
„Oleksin võinud rohkem teha.“
„Oleksin pidanud paremini hakkama saama.“
„Miks ma seda ei suutnud?“
„Teised saavad ju hakkama.“
„Pean veel natuke pingutama.“
Ja nii me pingutamegi.
Püüame olla paremad töötajad, paremad partnerid, paremad vanemad, paremad sõbrad. Jõuda rohkem. Olla tublimad. Mitte eksida. Mitte valmistada kellelegi pettumust.
Aga kui palju on piisavalt?
Ja millal saabub hetk, mil võime endale öelda: nüüd piisab. Mina olen piisav.
Kust tuleb tunne, et ma ei ole piisav?
Me ei sünni teadmisega, et oleme liiga vähe või et peaksime olema midagi enamat. Me õpime ennast nägema paljuski teiste inimeste kaudu.
Juba lapsena saame enda kohta palju sõnumeid. Kõigepealt vanematelt, hiljem lasteaias ja koolis, sõpradelt ja partneritelt ning lõpuks tööelust, ühiskonnast ja meediast.
„Ole tubli.“
„Proovi veel.“
„Sa oleksid saanud paremini.“
„Vaata, kui hästi tema oskab.“
Ühel või teisel moel saadab meid ikka sõnum: kiiremini, kõrgemale, kaugemale.
Ja nii võime hakata tundma, et see, mida me teeme ja kes me oleme, ei ole päris piisav.
Ma ei teinud vist piisavalt → ma ei olnud piisavalt hea → minust ei piisanud → ma ei ole piisav.
Sisemine piits
Ühel hetkel ei pea enam keegi teine meile ütlema, et võiksime rohkem pingutada. Me teeme seda juba ise.
Tekib justkui sisemine piits, mis sunnib veel rohkem tegema, vastutama, saavutama ja tõestama. Ikka selleks, et lõpuks ometi tunda – nüüd olen piisav.
Kui saan selle tehtud, siis olen rahul. Kui jõuan järgmise eesmärgini, siis ehk piisab.
Aga kummalisel kombel nihkub see „piisavalt“ kogu aeg natuke kaugemale.
Ja võib-olla on kõige selle all hoopis üks sügavam küsimus:
Kas mind armastatakse ja aktsepteeritakse ka siis, kui ma ei tee või ei saavuta nii palju, kui minult loodetakse?
Mis siis, kui ma eksin? Kui valmistan kellelegi pettumuse? Kui ma ei jaksa? Kui ütlen „ei“? Kui ma ei suuda teist inimest aidata?
Kui me ei suuda aidata
Eriti tugevalt võib ebapiisavuse tunne puudutada meid siis, kui midagi juhtub inimesega, kellest hoolime.
Me tahame aidata. Parandada. Päästa.
Aga alati ei saa.
Ja siis võib meie sees käivituda tuttav ahel:
Ma ei suutnud aidata → ma ei saanud hakkama → minust ei piisanud.
Sisemine piits annab hoogu juurde:
„Oleksin pidanud varem märkama.“
„Oleksin pidanud rohkem tegema.“
„Oleksin pidanud suutma seda ära hoida.“
Aga kas piisav olemine tähendab tõesti seda, et peame tegema kõike õigesti, kõike oskama, kõike suutma parandada, kõiki päästa ja alati soovitud tulemuse saavutama?
Me ei saa kontrollida kõike, mis meiega, meie lähedastega ja meie ümber toimub.
Me saame teha seda, mida sel hetkel oskame ja suudame, ning anda endast parima. Ja vahel peame leppima ka sellega, et sellest ei piisa olukorra muutmiseks. Sest kõike me lihtsalt ei suuda.
Aga see ei tähenda, et meie ise ei ole piisavad.
Mida piisav olemine tegelikult tähendab?
Piisav olemine ei tähenda, et me ei peaks arenema või et meil ei võiks olla eesmärke. Samuti ei tähenda see, et kõik, mida teeme, on alati õige.
Me võime teha vigu, eksida ja õppida. Järgmisel korral midagi teisiti teha. Abi küsida. Vahel väsida ja mitte jõuda.
Ja ikkagi olla piisavad.
Me oleme praegu need, kes me oleme – nende teadmiste, oskuste, kogemuste, võimaluste ja jõuga, mis meil tänasel hetkel on.
Homme võime midagi teada rohkem või osata paremini kui täna.
Aga see ei tee tänast mind vähem väärtuslikuks ega vähem piisavaks.
Küsimused iseendale
- Kas ka sinul tekib vahel tunne, et sa ei ole piisav?
- Kas tead, kust see tunne on alguse saanud?
- Kelle hääl ütleb sulle, et peaksid rohkem tegema, paremini hakkama saama või rohkem jõudma?
- Mida sa kardad, et juhtub, kui sa ei suuda?
Ja võib-olla kõige olulisem küsimus:
Mis muutuks sinu elus, kui sa ei peaks enam tõestama, et oled piisav?